Vennaskond - Asfalt descargar videos gratis

t. Arvi Siig m. Allan Vainola

Meis on midagi laenatud möödunust

nagu sinul emalt kleit brokaadist.

Meil on midagi maksta homsele

nagu auto eest maksta prokaati.

Miski läbib meid nii nagu Eestimaad

läbib maantee, kus sõidame autos.

Sirged teelõigud, ristteed, käänakud –

enda leidmine, enda kaotus.

Nii su suurtes ja tõsistes silmades

nagu tagasivaatepeeglis

näen ma suviselt tolmuseid linnu, kus

meid ei olegi tundnud vist keegi.

Reas bulvareil seisavad punased

gaseeritud vee automaadid.

Bussipeatuse kuumpehmet asfalti

kontsad tikivad hommikust saadik.

Poisid-tüdrukud, õlal kott "Aeroflot",

tuubil bussides sõidavad randa.

Nagu auklikul asfaldil – unelmais

nad end lasevad rappudes kanda.

Ajalehtedest, filmidest, silmadest

silmad loodavad, otsivad miskit,

nagu otsivad tuhandeil lainetel

üksteist morsega sajad radistid.

Radaritena mõtted kompavad

kaugeid baare ja mererandu.

Aastad tulevad-lähevad otsekui

memorandumi järel memorandum.

Mis on kirjas neis märgukirjades,

mille olemasolu vaid aimad?

Me vaid teame, et meile nad määratud

ja et meie pole nende jaoks ainsad.

Poisid suudlevad tüdrukuid väravail,

poisse tüdrukud suudlevad vastu.

Koos nendega suveöö sinasse

linn kui merre Atlantis on laskund.

Aga hommikul tõusevad patjadelt

näod kui hirved sarapuupõõsaist,

näod kui Päike läbi lehtpuulatvade,

linna värvides võõrana rõõmsaks.

Poisid loevad Kafkat. Ja näitustel

kaevad kuuba või borneo graafikat.

Tõekspidamisi näitavad salaja

üksteisele nagu pornograafiat.

Meie sõidame kõigest sest eemale,

piinav-mõistmatut igatsust pettes,

valetades üha rohkem endale,

et see kõik on meil elatud ette.

Seal, seal, kuhu maantee meid kihutab,

tüütult tuttavad, samad on linnad.

Sama suits, sama leib, sama rahutus,

samad filmid, samad prinkpingul rinnad.

Aja helgusest põlend vist punaseks,

keset elu kui kuivavat rohtu, –

kas me kanname vihmade igatsust

või Maailma süttimisohtu?

Nagu avatud tõkkepuud sihivad

telemastid ja kirikud laotust.

Püsib kannul meil, silmist meid laskmata,

õhtu-Päikese tuletõrjeauto.